28.12.2023.
Väikelaste vanemad pöörduvad sageli taastusarsti vastuvõtule murega, et lapse jalad ei ole normaalselt arenenud, ning soovivad, et arst määraks lapsele jalgade asendi korrigeerimiseks taastusravi ning ortopeedilised jalatsid, kirjutab Lääne-Tallinna Keskhaigla taastusarst dr Anu Arbet.
Levinud kaebused on, et lapsel on X-jalad (genu valgum ehk valgusasend), O-jalad (genu varum ehk varusasend), lampjalad, laps istub W-asendis, ei oska joosta või kõnnib, jalad sissepoole pööratud. Enamikul juhtudest on aga tegemist täiesti normaalse jalgade arenguga ning korrigeerivate jalatsite kandmine ei ole meditsiiniliselt põhjendatud.
Lapse jalgade areng
Oluline on lapsevanematel teada, kuidas toimub lapse jalgade areng. Lisaks on vaja kindlasti eristada jalgade normaalset füsioloogilist seisundit patoloogilisest.
Kui laps sünnib, siis on tal O-jalad (genu varum), põhjuseks lapse kokkusurutud asend emaüsas. Tavaliselt selline jalgade asend taandub 1 aasta vanuselt, mil laps hakkab end ajama püstiasendisse. O-jalgsust loetakse füsioloogiliseks, kui pahkluud koos seistes on lapse põlvedevaheline kaugus kuni 5 cm.
Arsti/füsioterapeudi poole pöörduge, kui:
On ka võimalik, et jalgade varusasend süveneb juhul, kui laps tõuseb varakult jalgadele. O-jalgsuse põhjustajaks võib olla ka D-vitamiini vähesus või muu ortopeediline haigus.
Arenguliselt hakkab laps seisma ja kõndima keskmiselt vanuses 1-1,5 eluaastat. Sel perioodil vajuvad ligi 90 protsendil lastest jalad nii põlvest kui ka hüppeliigesest X-kujuliseks – põlved vajuvad sissepoole (genu valgum). See asend on lapse hüppeliigeste normaalne asend, kuna toimub keha raskuskeskme muutus. Toetumisel vajab laps laiemat toetuspinda ja X-asend aitabki muuta toetuspinna laiemaks.
Kui lapsevanemad on mures väikelapse jalgade asendi pärast, tuleb lapse jalgade asendit vaadelda nii istumisasendis (ilma koormuseta jalgadele) kui ka seistes (koormus jalgadel). Lapsevanematele teadmiseks: seistes ja kõndides vajub lapse jalg X-asendisse, sest toetuspind suureneb. Kui aga laps saab vabalt kükitada ning põlvedes valgusasend kaob, siis ei ole tegemist patoloogiaga. Kui lapsel lasta tõusta varvastele, siis tavaliselt X-asend korrigeerub ning ka tallavõlv on lihastöö tulemusel nähtav.
X-jalgsus saavutab maksimumi 4.-5. eluaastaks, seejärel hakkavad lapse jalad vähehaaval sirgemaks muutuma. Enamikul juhtudel toimub see ilma igasuguse ravita ning 7.-8. eluaastaks peaksid lapse jalad olema juba sirged. Pikaajalise seismise, käimise või väsimuse tõttu võib X-asend väikelapsel süveneda. Kaasuvad riskitegurid on ülekaal, hüpermobiilsed (üliliikuvad) liigesed ning halb kehahoiak.
Lapsevanemate üheks mureks on ka lapse lamedad tallavõlvid. See küsimus on tekitanud erinevaid arvamusi ja lähenemisi. Sageli arvatakse, et lamedat tallavõlvi on võimalik ravida tallatugede või ortopeediliste jalatsite kasutamisega. Tegelikult on lampjalgsus normaalne väikelapseeas, tavaline lapseeas ja üks pöia normaalseid vorme täiskasvanutel.
Kui laps sünnib, siis on tal talla all rasvapadjakesed ning just seetõttu on näha, et lapse jalatallad on lamedad. Kui laps hakkab püsti tõusma, seisma, kõndima, siis see padjake püsib, kuid edaspidi hakkab see vähenema, asendudes kõndimise tulemusena lihastega. Terve laps hakkab kõndima ja selle tulemusel kujunevad talla all välja lihased ning areneb tallavõlv. Silmaga nähtav tallavõlv hakkab tekkima 3. eluaastast ning kiirema arengu saavutab 7.-10. eluaastal. Lapse pöidade areng toimub niikaua, kui inimene kasvab.
Lampjalgsus võib siiski olla nii omandatud – põhjuseks erinevad ortopeedilised probleemid – kui ka kaasasündinud (nt kaasasündinud luuline patoloogia). Eriarsti poole võiks pöörduda, kui esineb valu, kangus, ainult üks jäse haaratud, raskendatud jooksmine, hüppamine.
Sageli häirib lapsevanemaid, kui laps kõnnib, jalad sissepoole. Siingi on tegemist ühe füsioloogilise seisundiga, mis tuleneb reieluukaela sissepöördumisest, st reieluu spiraalsest kasvamisest. Lapse kasvades see väheneb. Füsioloogiline pöidade sissepoole hoiak kestab 7.-8. eluaastani.
Murekohaks on ka W-asendis istumine. Tegemist on aga lapse loomuliku asendiga ning vanusega reieluukaelade asend muutub ning 7-10 aasta vanuses on lapsel selles asendis istuda juba raske. Samas võib aga väikelapsel olla keeruline istuda rätsepaistes.
Tallatoed ja ortopeedilised jalatsid
Tallatoed ja ortopeedilised jalatsid tallavõlvide ja liigeste arendamist ei mõjuta. Elastsed lampjalad on väikelastel normaalsed ja ei vaja mingisugust ravi.
Suvel võiksid lapsed õues paljajalu joosta, eriti vees ja liivas – see arendab lihaseid. Ka toas võiks laps võimaluse korral viibida paljajalu, sest siis on vaja pingutada erinevaid jalalihaseid ja selle tulemusena lihased arenevad.
Tavaline füsioloogiline kergelt X-asendisse vajuv lampjalg ei vaja ortopeedilist jalatsit. Igaks juhuks ortopeediliste jalatsite kandmine aga muudab jalad laisaks ning see nõrgestab jalalihaste arengut ning ei võimalda lihastel muutuda piisavalt tugevaks.
Korrigeerivate jalatsite kandmine on vajalik, kui lapsel on riskitegurid, näiteks ülekaal ja liigeste hüpermobiilsus korraga – sellisel juhul on vajalik X-asendit parandavate ortopeediliste jalatsite kandmine vähemalt poole päeva jooksul. Kui lapsel on ortopeedilised jalatsid lasteaias, mis aitab korrigeerida jalgade asendit, siis kodus võiks ta viibida paljajalu, sest see võimaldab lihaste arengut.
Kui 7.-8. eluaastaks jalgade X-asend ja lampjalgsus püsib, kuid kaebused puuduvad, ei ole ka siis ravi otseselt vajalik. Kaebuste (näiteks valu) lisandumisel on enamasti näidustatud tallatoed.
Millised peaksid olema ortopeedilised jalatsid?
Kui laps vajab ortopeedilist jalatsit, siis need võiks olla sandaalid, mida laps kannab lasteaias. Jalats peaks olema kerge, kaitsma jalga, lapsel peaks olema jalatsis võimalik liigutada varbaid ning tald peaks olema painduv. Jälgima peaks ka seda, et hüppeliiges oleks liikuv. Jalatsil ei ole oluline võlvikõrgendus. Ortopeedilised jalatsid ei peaks olema kummikud või talvesaapad, mida kantakse lühikest aega (õues, autos vm).
Kokkuvõtvalt võib öelda, et iga lapse areng on individuaalne ja seetõttu tuleb ka läheneda individuaalselt.
Dr Anu Arbet
Lääne-Tallinna Keskhaigla taastusarst