05.07.2021.
Kuigi COVID-19 on toonud nakkushaigused väga tugevalt inimeste teadvusesse ja pakub meile pidevalt kõneainet, on nakkushaiguste maailm palju kirevam.
Nakkushaigus on inimese haigus, mida põhjustavad nakatunud inimeselt, loomalt või linnult tervele vastuvõtlikule inimesele üle kanduvad haigustekitajad. Haigustekitajateks on viirused, bakterid, seened või parasiidid, selgitab Lääne-Tallinna Keskhaigla infektsionist dr Kerstin Kase.
Rääkides viirustest – kui ohtlikud viirused on?
Viiruseid on väga erinevaid. Mõni võib olla surmav, mõni võib olla lihtsalt tülikas ja ebameeldiv. Näiteks need viirused, mis põhjustavad inimestel köha ja nohu, võibolla ka väikest palavikku, ei ole ohtlikud. Samas, kui mõtleme rõugeviirusele, siis see põhjustas ajaloos väga paljude inimeste surma. Kuivõrd ohtlik on viirus, sõltub sellest, millise viirusega on konkreetselt tegemist.
Mis on Eestis kõige ohtlikumad viirused, millega olete oma töös kokku puutunud?
Viimasel ajal on peamine viirus, mis on meile tööd andnud, olnud koroonaviirus SARS-CoV-2. Selle viiruse poolt põhjustatud COVID-19 on suhteliselt tülikas haigus: mõnel võib see kulgeda päris kergesti või täiesti ilma sümptomiteta, teisel võib see olla eluohtlik ja tuua kaasa surma. SARS-CoV-2 võib lugeda ikkagi väga ohtlikuks viiruseks, sest surmajuhtumeid on palju.
Samuti ohtlik on näiteks C-hepatiidiviirus – see võib muutuda krooniliseks ja tuua pikas perspektiivis kaasa palju kahju, tekitades maksapõletikku ja maksapuudulikkust. Aastaid ja aastakümneid ei pruugi see tekitada ühtki sümptomit, inimene ei teagi, et on nakatunud, aga samas on see ohtlik, kui sellega ei tegele.
Lisaks on muidugi HIV. HI-viirus põhjustab kroonilist haigust, immuunpuudulikkust, millest lahti ei saa, küll aga on võimalik seda viirust organismis kontrolli all hoida.
Mida tõi koroonaviiruse pandeemia kaasa teie kui infektsionisti jaoks?
Väga palju tööd. Aga peab tunnistama, et enne COVIDit oli infektsionistide elu põnevam. Levis rohkem erinevaid infektsioone, saime diagnoosida erinevaid haigusi. Juba ainuüksi erinevaid hingamisteede viirusi on üle 200. Nüüd nägime praktiliselt ainult COVIDit.
Kuidas teised nakkushaigused sel ajal käitusid?
Kuna inimesed olid väga palju eraldatud, vältisid kontakte ja suur osa inimestest kandis pidevalt maski, levis teisi nakkushaigusi oluliselt vähem – nii hingamisteede kui ka seedetrakti nakkusi.
Selleks, et nakkushaigus saaks levida, peab olema kontakt. Kui inimesed ringi ei liigu ja väldivad kontakte, siis ei saa haigus levida.
Kuidas oli raskemate viirustega – HIV ja C-hepatiidiviirus?
Oleme palju pingutanud, et mitte jätta C-hepatiidi ja HIV-ga patsiente COVID-19 kõrval unarusse – nad on kroonilised haiged ja nendega tuleb regulaarselt tegeleda, neid jälgida ja nad peavad saama õigel ajal ravimeid.
Eelmise aasta algul olid nad mures, et neil võib COVID-19 eriti raskelt avalduda, ega julgenud visiidilegi tulla. Nüüd on see vaikselt paika loksunud. Meil on õnneks ka selliseid nakkusarste, kes tegelevadki rohkem just HIV-patsientidega ja mitte niivõrd haiglastatsionaaris erakorraliste nakkushaigetega, aga siiski on kõigil olnud COVID-perioodil koormus tavapärasest palju suurem.
Kui bakterite puhul on teada, et nad suudavad omavahel mingil viisil suhteid luua, siis kas ja kuivõrd viirused omavahel suhtlevad?
Eks nad mingil määral ikka mõjutavad üksteist. On ju viiruseid – bakterofaage – isegi üritatud kasutada vähiravis, et nad hävitaksid vähirakke, aga inimese organismile nad kahju ei tee.
On ka viiruseid, mis võivad omavahel mõjuda. Näiteks on olemas inimese pegiviirused, mis takistavad HIV-tõve progresseerumist. Nad ei takista HIVi nakatumist ega HIVi olemasolu, aga just haiguse edasiarenemist. Neil, kellel on see viirus lisaks olemas, areneb haigus edasi aeglasemalt.
Inimese pegiviirusega nakatutakse vere teel. Valdav osa uuringuid, mis on praeguseks tehtud, näitavad, et seda on avastatud näiteks hemofiilikutel, kes on saanud palju vereülekandeid. Samuti on seda leitud süstivatelt narkomaanidelt.
Kas on tulnud juurde mingil konkreetsel viisil levivaid viiruseid?
Koroonaviirus on ju justkui uus viirus. Koroonaviirused on aga tuntud juba väga ammu ja tegelikult algselt avastati nad lindudel ja loomadel ning mingil hetkel leiti need ka inimestel.
Tegelikult on teada üle 15 liigi koroonaviiruseid, mis võivad inimestel põhjustada täiesti harilikku köha ja nohuga kulgevat väga kerget haigust. Umbes 15% hingamisteede nakkustest, mida kunagi põdenud oleme, on tegelikult erinevate koroonaviiruste poolt põhjustatud.
Kuid lisaks paljudele kergematele haigustele põhjustab koroonaviirus ka COVIDit, SARSi ja MERSi, mis on väga kurjad haigused. Praegu leviva SARS-CoV-2 eeliseks on see, et see on võrreldes SARSi ja MERSi tekitajatega võimekam levija, nakatades palju suuremat hulka inimesi. Aga selle eelduseks, et ta levida saab, peab ta piisavalt palju inimesi ka ellu jätma. Viirus vajab peremeest, nii et kui sureb inimene, sureb ka viirus. Viirus iseseisvalt ei ela, vaid vajab organismi, kus elada.
Koroonaviiruste algperemeheks arvatakse olevat nahkhiired. Nahkhiirtel on veider immuunsüsteem, tänu millele nad ise ei haigestu, vaid ainult levitavad haigust. Linnud, loomad ja inimesed haigestuvad, aga nahkhiired mitte.
Aga kas inimeste puhul on ka vahel nii, et inimesel endal sümptomeid polegi, aga ta kannab siiski viirust edasi?
See sõltub viirusest. Näiteks nii gripil kui COVIDil on see võime, et haigus on väga nakkav juba paar päeva enne, kui sümptomid ilmnevad, samuti siis, kui sümptomid on olemas. Koroonaviiruse SARS-CoV-2 muudab ohtlikuks just asjaolu, et see saab nii presümptoomselt kui ka asümptoomselt levida.
Niisuguseid viiruseid, mille puhul inimene on täiesti ilma sümptomiteta, aga võib teisi väga lihtsalt nakatada, on veel. Jällegi saab näiteks tuua HIVi ning kroonilise C-hepatiidiviiruse ja B-hepatiidiviiruse. Inimene ei tea, et ta on nakkuse kandja, kuni talle pole tehtud vastavat analüüsi. Kõige salakavalamad ongi just need viirused, mis suudavad inimest hoida täiesti kaebustevabana mitmeid aastaid, enne kui terviseprobleemid endast märku annavad.
Infektsionistidena juhime pidevalt teiste kolleegide tähelepanu sellele, et patsiente testitaks HIVi ja C-hepatiidi suhtes. Nende viiruste kandjad võivad tahtmatult nakkust edasi kanda, ilma et neil oleks sellest õrna aimugi.
Mis teeb ühe viiruse nii nakkavaks, et tekib pandeemia, nagu oli SARS-CoV-2 puhul?
Eelmine pandeemia enne COVIDit oli seagripipandeemia. Ja ka MERS ja SARS üritasid, aga need ei olnud nii võimekad levijad, et oleksid suutnud niivõrd laialdase probleemi tekitada.
Sellised pandeemiad tekivad siis, kui inimkonnal puuduvad antikehad või kui see on inimese jaoks võõras viirus.
SARS-CoV-2 suutis tekitada pandeemia, sest inimesed ei olnud sellise viirusega varem kokku puutunud, nad ei olnud selle suhtes immuunsed. Levikut kiirendas ka asjaolu, et viirus suudab levida ühelt inimeselt teisele väga kergesti ning on võimeline levima enne sümptomite tekkimist ning ka asümptoomse kandluse korral – mitte nii suurel määral kui sümptomaatiliselt, kuid siiski. See on viiruse seisukohalt suur eelis.
Aga samas on osad viirused ka maailmast kadunud?
Tänu vaktsiinile. Rõugete vastu on olemas vaktsiin ja tänu vaktsineerimisele on suudetud sellest haigusest jagu saada.
Tuulerõugete vastu on samuti vaktsiin olemas, aga see ei ole nii levinud, vähemalt meil Eestis ei ole seda immuniseerimiskavas, kuigi paljudes riikides on. Tuulerõuged on ka oluliselt kergem haigus võrreldes rõugetega, aga kuna ta on õhklevinakkus, siis ta levib väga kergesti ühelt inimeselt teisele ning tänu sellele saab ta enda tegevust jätkata. Kui inimkond oleks selle vastu piisaval määral vaktsineeritud, siis tõenäoliselt kaoks temagi.
On ka leetriviirus, mis on samamoodi õhklevinakkus. See on küll valdavalt kadunud, kuid kuna viimasel ajal on järjest rohkem inimesi, kes keelduvad vaktsineerimisest, tekivad aeg-ajalt leetrite puhangud – just seetõttu, et pole piisavalt inimesi, kes oleksid immuunsed.
Kes veel ei ole end COVID-19 vastu vaktsineerinud, siis kindlasti võiks selle peale mõelda. Tasub valmistuda kolmandaks koroonalaineks sügisel, mida ilmselt ei õnnestu ära hoida, ja vaktsineerida end enne sügist ära, et järgmisel aastal tuleksid talv ja varakevad kergemad, oleks vähem piiranguid ja saaks natukenegi normaalsemalt elada.
Aeg-ajalt tekib ka uusi viiruseid – kuidas nad tekivad?
Tõenäoliselt tekivad uued mutatsioonid juba olemasoleva viirusega. Näiteks mitmed viirused on saanud alguse nahkhiirtelt või loomadelt. Kui see viirus satub soodsatel tingimustel inimorganismi, siis võib ta seal endale kodu leida. Viiruse eesmärk ei ole ju peremeest kahjustada, ta tahab lihtsalt hästi elada. Kui see elukeskkond sobib, siis tekivadki mutatsioonid selliselt, et ta sobituks paremini selle keskkonnaga.
Kõige andekam muteeruja on ilmselt HI-viirus – viiruse järjestuses võib tekkida tuhandeid mutatsioone päevas. Inimese genoomis tehakse kogu aeg parandusi, kui mingi muudatus aset leiab, aga HI-viirus neid parandusi ei tee. Seepärast tekivadki pidevalt uued mutatsioonid. See on põhjus, miks ei ole siiani suudetud HIVi vastu vaktsiini välja töötada. HIV on niivõrd osav muutuja, et talle lihtsalt ei saada pihta.
Sama on ka HIVi ravi puhul: me ei kasuta ainult ühte ravimit, meil on kombineeritud ravi, kus on vähemalt kolm toimeainet, et siis rünnata seda viirust mitmest erinevast kohast. See aitab viirust organismis kontrolli all hoida.
Millest sõltub see, et inimene võib küll viirusega kokku puutuda, aga ei pruugi nakatuda?
Kui võtame COVID-19, siis ausalt, mul ei ole õrna aimugi. Seda veel uuritakse. Näiteks oli üks abielupaar: mees oli haige, naine oli terve ja jäigi terveks. Aga siis läks mõni kuu mööda ja naine ikkagi haigestus. Kui ta oli lähikontaktis, siis ta ei haigestunud – kuid miks, kuidas? See on veel teadmata. Ilmselt on põhjus erinevates immuunsüsteemides: kuidas organism selle vastu võitleb, kui palju viirust organismi satub jne.
HIV puhul on võimalus, et mõni inimene ei nakatugi. Selle tingib üks geenimutatsioon delta 32 alleelis. Selline inimene ei saa nakatuda HIViga, sest HIV ei leia üles retseptoreid, mille külge kinnituda. Need on üliharuldased juhud, kuid sellise geenimutatsiooniga inimesed on olemas.
Milliseid vaktsiine tuleks täiskasvanueas korrata?
Iga 10 aasta tagant tuleks korrata difteeria-teetanuse vaktsiini. Samuti on puukentsefaliit selline haigus, mille vastu tasub end kindlasti vaktsineerida – skeem näeb ette, et alguses vaktsineeritakse sagedamini ja hiljem tuleb iga viie aasta tagant immuunmälu värskendada.
Lisaks tasub vanematel inimestel ja töö tõttu paljude inimestega kokku puutuvatel inimestel (õpetajad, lasteaiatöötajad jms) igal sügisel teha ära gripisüst, et kaitsta end sügistalvisel perioodil leviva gripi vastu.
Kuula intervjuud järele Äripäeva Raadiost.