05.08.2021.
Kuigi nimetus „mikroskoopiline koliit“ viitab justkui imeväikesele ehk mikroskoopilisele probleemile, on selle taga tegelikult ebameeldiv ja kurnav haigus, mis kulgeb pikaajalise vesise kõhulahtisusega. Haigusest räägib lähemalt Lääne-Tallinna Keskhaigla endoskoopiaosakonna juhataja ja gastroenteroloog dr Külliki Suurmaa.
Mikroskoopiline koliit kuulub põletikuliste soolehaiguste hulka. Viimastest teatakse rohkem niisuguseid haigusi nagu haavandiline koliit, Crohni tõbi ja ärritatud soole sündroom. Kõigi nende haiguste sümptomid paljuski kattuvad, kuid mikroskoopilisel koliidil on siiski rida omadusi, mis teda teistest eristab. Mis haigusega on ikkagi tegemist?
„Mikroskoopiline koliit on soolepõletik, mille tagajärjel tekib väga vesine kõhulahtisus. Kõhulahtisus on sage ja kestev – see võib esineda kuni 10 korda päevas. Inimene kaotab palju vett ja mineraalaineid, kehakaal langeb, tekib kurnatus ja väsimus. Pärasooles võib tekkida pidamatuse tunne, mis on inimese jaoks äärmiselt ebamugav,“ kirjeldab haigust gastroenteroloog dr Külliki Suurmaa.
Huvitav on aga tõsiasi, et patsiendid seejuures kõhuvalu ei kaeba. Samuti ei ole neil ekstraintestinaalseid ehk sooleväliseid sümptome, nagu liiges- või peavalu.
Naistel esineb rohkem
Sellest, et mikroskoopiline koliit pole harv probleem, annab märku esinemissagedus: 103 juhtu 100 000 elaniku kohta. Dr Suurmaa sõnul näitavad viimased andmed, et haigust esineb rohkem keskealiste (40-60-aastaste) seas, kuid haigestumine ei ole välistatud ka nooremate või vanemate puhul. Sagedamini tabab mikroskoopiline koliit naisi.
Lisaks vanusele ja naissoole on haigusel veel mitmeid riskitegureid. On leitud, et erinevad ravimid (näiteks antidepressandid, prootonpumba inhibiitorid) võivad pikaaegsel kasutamisel põhjustada sooles muutusi. Samuti on haigust soodustavateks teguriteks liigne kohvijoomine, koolajookide ja muude magusate karastusjookide liigtarbimine, alkoholitarbimine, lisaks veel östrogeenide teraapia ja hormoonravi. Ka suitsetamisest soovitatakse loobuda, kuigi suitsetamise seost mikroskoopilise koliidiga ei ole teaduslikult tõestatud.
Gastroenteroloog dr Suurmaa toob välja, et uuritud on ka mikroskoopilise koliidi esinemist riigiti. „On võrreldud Põhja- ja Lõuna-Euroopat ning on leitud, et Põhja-Euroopas on diagnoositud mikroskoopilist koliiti sagedamini. Võimalik, et üks põhjus on see, et Skandinaavias – Taanis ja Rootsis – on olemas väga tugevad põletikuliste soolehaiguste keskused ja tänu sellele on seal pööratud haigusele lihtsalt rohkem tähelepanu. Aga huvitav on asjaolu, et kui võrrelda teiste põletikuliste soolehaiguste juhtude arvu, siis nende suurusjärk on Põhja- ja Lõuna-Euroopas sama, ainult mikroskoopilise koliidi puhul on esinemissagedus erinev,“ märgib arst huvipakkuvat tendentsi, millele selgitust ei ole leitud.
Sarnane ärritatud soole sündroomiga
Positiivne aspekt selle ebameeldiva haiguse juures on see, et vähirisk selle haigusega ei suurene, erinevalt näiteks Crohni tõvest või haavandilist koliidist, millega kaasneb suurem risk haigestuda soolevähki.
Mikroskoopiline koliit on jämesoolehaigus, kuid visuaalselt ühtki põletikutunnust tuvastada ei ole võimalik ning ka põletikunäitajate analüüs annab negatiivse tulemuse – sama iseloomustab ka ärritatud soole sündroomi. Neid haigusi eristab aga selgelt see, et kui ärritatud soole sündroomi puhul esineb kõhulahtisus vaheldumisi kõhukinnisusega ning kõhulahtisus on ebakorrapärane, siis mikroskoopilise koliidi puhul on probleemiks ainult kõhulahtisus.
Kui soolepõletikku põhjustav infektsioon, näiteks rotaviirusnakkus, läheb iseenesest mööda, siis mikroskoopilise koliidi puhul iseeneslikule paranemisele lootma jääda ei saa. „Sageli käib patsient ühe arsti juurest teise juurde ja probleemi põhjust ei leita. Aga kui on niisugune kõhulahtisus, mis ikkagi vaevab, tuleb tulla gastroenteroloogi vastuvõtule, kes teeb põhjalikud uuringud,“ julgustab dr Suurmaa. Ta lisab, et adekvaatse diagnoosini jõudmiseks palutakse patsiendil pidada ka päevikut, et jälgida, kuidas haigus täpsemalt kulgeb.
Uuringute abil nii-öelda lülitatakse välja kõikvõimalikud muud probleemid, näiteks laktoosi- ja gluteenitalumatus ning infektsioonid, lisaks tehakse väljaheitest peitvere ja kalprotektiini analüüs. „Kui nende põhjal näeme, et kõik on korras, võiks patsiendile justkui öelda, et tal ei ole midagi häda. Aga kui probleem endiselt kestab, tuleb edasi uurida. Järgmine samm on koloskoopia ehk jämesooleuuring, mille käigus võtab arst proovitükke. Lisaks pärasoolele peab kindlasti vaatama kogu jämesoolt ning proovitükke tuleb võtta nii paremalt kui vasakult sooleosast. Proovitükke histoloogiliselt uurides võibki jõuda diagnoosini,“ kirjeldab dr Suurmaa haiguse kindlaks tegemist.
Kui histoloogilise uuringu tulemus näitab selliste kaebuste puhul normileidu, siis on tõenäoliselt tegemist ärritatud soole sündroomiga. Kui aga on näha kõrvalekaldeid, saab uuringu käigus teada, kas tegemist on mikroskoopilise koliidi lümfotsütaarse või kollagenoosse vormiga ning vastavalt sellele tegutsetakse edasi ning määratakse ravi.
„Kui saame diagnoosi, oleme õnnega koos. Kõige keerulisem on see, kui diagnoos jääb selgusetuks, aga kaebused jätkuvad. Paraku tuleb ka seda meie töös ette. Mikroskoopiline koliit on aga selles mõttes hea haigus, et see on diagnoositav ja ravitav. Saame inimest väga palju aidata,“ ütleb kogenud gastroenteroloog.
Ravi on olemas
On leitud, et mikroskoopilist koliiti põhjustab meie keha rakkudes oleva akvaporiini ehk veekanali vähesus või puudus. Akvaporiin on valk, mis aitab rakkudes veetasakaalu reguleerida.
Mikroskoopilise koliidi raviks kasutatakse hormoonravimit budenosiid, mis on olnud pikalt kasutuses kopsuhaiguste ja põletikuliste soolehaiguste ravis. Budenosiidi mõjul hakkab akvaporiini tase tõusma ja vesi rakkudesse tagasi imenduma.
Dr Suurmaa selgitab, et haigele tehakse kindlate annustega nelja kuni kaheksa nädala pikkune ravikuur. Juba mõne päevaga hakkab inimene end paremini tundma ja kõhulahtisus taandub. Patsienti ei tohi aga tähelepanuta jätta, sest nii mõnelgi juhul võib probleem pärast ravikuuri tagasi tulla. Vahel peab jätkama väikestes annustes ravi pikema aja, isegi kuni aasta, jooksul.
Ka menüü ja eluviisi korrigeerimine toetab enesetunde paranemist. Eelistama peaks hautatud ja keedetud toitu, vältida tuleb toorest, mahla, pähkleid, samuti kiudainerikkaid toite, suhkruid, valmistoite, karastusjooke, kohvi. Organism vajab puhkust ja aja mahavõtmist. Samuti on tähtis juua piisavalt vett, et taastada vedeliku tasakaal organismis. „Kõik see kokku võib aidata enesetunnet parandada. Mõnikord on kasu ka soole motoorikat reguleerivatest ravimitest,“ annab dr Suurmaa soovitusi.
Tohter lisab, et paraku näitab mikroskoopiline koliit ühiskonnas sagenemise märke. „Mikroskoopilise koliidi esinemissagedus on viimase 15 aasta jooksul kümnekordselt suurenenud. See on üks põhjus, miks sellest haigusest rääkida ja miks meelde tuletada, et selline haigus on olemas,“ rõhutab ta.
Kuula intervjuud järele Äripäeva Raadiost.