29.11.2021.
Kuigi dementsust saab seostada kõrge eaga, ei ole see vananemise paratamatu osa. Mida vanemaks saame, seda tõenäolisemalt esineb probleeme mäluga, kuid iga unustamine ei ole märk dementsusest, selgitab Lääne-Tallinna Keskhaigla psühhiaatriakeskuse juhataja dr Andres Lehtmets, rääkides dementsuse olemusest ning selle mõjust inimesele endale ja tema lähedastele.
„Lihtsalt öeldes on dementsus selline seisund, kus meil on hävinud või töövõimetuks muutunud ajurakud, mis vastutavad meie mälu, orienteerumise ja tunnetuse eest,“ toob dr Lehtmets välja dementsuse tekkepõhjuse. „Selle tagajärjel kaotab inimene arvestatava osa oma inimlikust palgest, sest kõik see, mis meid iga päev juhib ja mille abil me maailma tunnetame, on tugevalt häiritud.“
Kuigi dementsuse ehk ajuga seotud kahjustuse diagnoosimise ja raviga tegelevad neuroloogid, on haigusega kokkupuutepunkt olemas ka psühhiaatritel. Valdavalt puudutab see olukordi, kus dementsusega kaasnevad ärevus- ja meeleoluhäired, mis on, muuseas, vägagi sagedased. Samuti on psühhiaatri kompetents vajalik, kui dementsel inimesel tekib psühhootiline seisund, mille tõttu vajab ta ohjeldamist või teatud ravimeid.
Dr Andres Lehtmets märgib, et algava dementsusega inimene võib pikka aega funktsioneerida pealtnäha täiesti normaalselt, eriti tegevustes, mis on talle rutiinsed, näiteks autoga sõitmine või tööl käimine. Probleemile viitab aga see, kui inimene ei tule enam toime uue materjali omandamisega.
Kuna dementsus kulgeb tasapisi, mitte ei alga järsku ja päevapealt, tunnetab inimene ise väga selgelt, kui ta ei saa enam piisavalt hästi hakkama. Sellest tekibki ärevus, kurbus ja lootusetus. Ka raskemad psüühikahäired, näiteks deliirium, võivad dementsusega kaasas käia.
Eristatakse dementsuse erinevaid tüüpe. Kõige levinum on Alzheimeri tüüpi dementsus, aga on ka dementsus, mis tuleneb vaskulaarsetest häiretest, on frontotemporaalset dementsust, Lewy kehakeste dementsust jne. „Vastavalt sellele, nagu areneb teadus ja diagnostika, näeme erinevaid seisundeid, mis võivad dementsuseni viia. Ühtainsat kindlat patogeneesi ehk protsessi, mis dementsuseni viib, ei ole tõenäoliselt olemas,“ tõdeb psühhiaater.
Esimene samm – perearst
Tuleb aga mõista, et igasugune mäluhäire ei ole dementsus. On selge, et ajaga inimese mälu muutub, vahel ei tule meelde sõnad või kellegi nimi. Arsti sõnul on see loomulik ega ole põhjus muretsemiseks. Küll aga on selgeks ohumärgiks näiteks see, kui inimene ei leia enam üles oma kodu.
Dementsuse kahtluse korral tuleks abi otsimist alustada perearstist. Perearst saab välistada võimalikud muud põhjused, mis võivad olla seisundi tekke taga, samuti saab ta teha lihtsamaid analüüse ja uuringuid. Sealt edasi on võimalik suunata patsient neuroloogi vastuvõtule täpsustavateks uuringuteks.
„On olemas seisundeid, mis väga meenutavad dementsust, aga mis tegelikult ei ole seda. Võimalusel tuleks uurida korralikult ja kõik diagnostika ära kasutada, et olla täie teadmise juures,“ rõhutab dr Andres Lehtmets uuringute tähtsust, kuid lisab: „Siiski, selleks et inimest aidata, ei pea talle olema ülitäpne diagnoos pandud, eriti juhtudel, kus me juba selgelt näeme, et inimese orientatsioon, mälu, kõik olulisemad kognitiivsed funktsioonid on tõsiselt häirunud.“
Dementne inimene vajab enamasti olulist elukorralduslikku lähenemist, tõdeb ta. „Me ei oska dementsust ravida nii, nagu ravime näiteks suhkruhaigust või südame isheemiatõbe, aga saame märgatavalt parandada inimese toimetulekut,“ kinnitab dr Lehtmets. Olulisel kohal on erinevad mittemedikamentoossed lähenemised, kus pööratakse tähelepanu inimese stimuleerimisele, mälu treenimisele, tema öö ja päeva rütmi taastamisele ning tegeluse ja tegevuse korraldamisele.
Dementse inimese hooldamine
Paratamatult on lähedase inimese dementsus tema perele suur šokk ja tähendab elumuutust ka pereliikmete jaoks. Millist abi dementne inimene vajab? Kuidas teda hooldada? Kust leida selleks aeg ja ressursid? Need on vaid mõned küsimused, mis võivad pereliikmetel tekkida.
Dr Andres Lehtmets märgib, et kuigi mäluhäiretega inimese hooldamine on suur väljakutse lähedastele, on dementse inimese jaoks parim, kui ta saab edasi olla oma tuttavas keskkonnas. „Vanemaealisele juba kognitiivsete häiretega inimesele on üks kõige traagilisem sündmus see, kui ta peab oma igapäevast elukeskkonda muutma, näiteks minema elama hooldekodus. Keskkonnavahetus tähendab, et kõik on alguses väga harjumatu ja see tekitab inimeses sageli hirmu, abitust, segadust, millega on raske toime tulla. Dementsetel inimestel on niigi kohanemisraskusi.“
Kui lähedastel on võimalik kognitiivsete häiretega inimest hooldada kodus, tuleks jälgida, et tal oleks seal turvaline. Näiteks tuleks kodu muuta võimalikult kukkumiskindlaks, samuti teha kõik selleks, et inimene ei pääseks lähedale näiteks küttekolletele või teravatele esemetele.
Omaette murekoht on ka koduseintest väljaspool liikumine, sest dementsuse korral kaob inimesel suunataju ja üksi rändama minnes ei leia ta tihtipeale üles koduteed. Seepärast peaks tema liikumine väljaspool tavapärast kodukeskkonda toimuma alati koos saatjaga, soovitab psühhiaater.
Tugi hoolekandeteenustest
„Arvan, et dementsus on üks suuremaid väljakutseid, mis meie kaasaegne ühiskond on saanud. Seoses eluea pikenemisega tuleb paraku juurde ka veidi teistsuguseid probleeme kui need, millega siiamaani harjunud olime,“ viitab dr Andres Lehtmets dementsuse järjest sagedasemale esinemisele arenenud ühiskonnas.
Kuigi suur osa Eesti hoolekandesüsteemist on suunatud füüsiliste puuetega inimeste hooldamisele, luuakse järjest rohkem teenuseid ja võimalusi ka kognitiivsete häiretega inimeste toetamiseks ja abistamiseks. Olemas on vastavaid tugigruppe, päevahoiuteenuseid jne, mis aitavad elumuutusega toime tulla. Palju kasulikku infot on kättesaadav ka internetist, näiteks veebilehelt eludementsusega.ee.
Kuula intervjuud järele Äripäeva Raadiost.